Vaatlused näitavad, et ema kiirenenud südamerütm pärast nutmist, kuigi sarnaneb diafragmaatilise võnkumise seisundiga, põhjustab loote tegevuses dramaatilisi muutusi. Nüüdseks on omandatud märkimisväärsed teadmised ema ja loote ühendavate keeruliste neurohormonaalsete radade kohta.
Füsioloogiliselt on emal ja lootel mitte ainult ühine aju ja autonoomne närvisüsteem, vaid ka erinevad närvivõrgustikud ja vereringe funktsioonid. Need neurohormonaalsed teed on nende vahelise emotsionaalse suhtluse hindamatu vahend, mis täidab erakordselt olulist rolli.
Kuigi aju juhib kahtlemata käitumist ja mõtlemist, toimuvad need protsessid ajukoores, aju välimises kihis.Lisaks on märkimisväärne, et ajus töödeldud aistingud ja mõtted muunduvad emotsioonideks hüpotalamuses – mis on otseselt seotud ajukoore välimise kihiga – ja seejärel kehalisteks aistinguteks.
Praegu ei ole veel selge, millistes tingimustes loote närvisüsteem on kõige tundlikum emade stressireaktsioonide käigus erituvate neurohormoonide jääkide suhtes, ega ole täielikult selgitatud nende neurohormoonide poolt esile kutsutud muutusi.Viimased uuringud näitavad siiski, et loote hüpotalamus koos selle reguleeritava endokriinse ja autonoomse närvisüsteemiga on sellistele mõjudele kõige vastuvõtlikum. Loote emotsioonide tajumise mehhanismid on endiselt halvasti mõistetavad ja vajavad täiendavat teaduslikku uurimist, kuigi need on juba pälvinud märkimisväärset akadeemilist tähelepanu ja huvi.