Viimastel aastatel on „4-2-1” perekonnastruktuuride tekkimine tekitanud laialdast ühiskondlikku muret ja kartust selliste küsimuste üle nagu põlvkondadevaheline lastehoid, liigne hellitus ja liigne sõltuvus varajasest haridusest. Hariduse eksperdid kutsuvad ühe lapse põlvkonna vanemaid üles mõtlema oma lastekasvatusmeetodid ümber ja vältima levinud vigu.
Põlvkondadevaheline lastehoid nõrgendab perekonna kasvatusrolli
Iga hommik kell 7 sõidab 54-aastane Wang Kexin bussiga oma noore pojapoja lasteaeda ja võtab ta kell 16 jälle ära. „Mis sa teed? Noorpaar on tööga hõivatud. Kindlasti on parem, kui tema eest hoolitsen mina, tema vanaema, kui et anda ta lapsehoidjale,” rääkis Wang Kexin meie reporterile.
On arusaadav, et enamik ühe lapse põlvkonna vanemaid on praegu oma karjääri tõusufaasis, neil on suur töökoormus ja märkimisväärne elurõhk. Mõned neist on ka emotsionaalselt ebaküpsed ja neil on raske kohaneda vanemaks saamisega. Küsimus „kes laste eest hoolitseb” on neile muutunud pidevaks mureks. Selle tulemusena on vanavanemate poolt kolmanda põlvkonna kasvatamine muutunud laialt levinud nähtuseks.
Ühe lapse poliitika rakendamisest on möödunud üle kolme aastakümne ja suur hulk ühe lapse vanemaid on jõudnud abieluikka ja saanud ise vanemateks. Nende lastest sündinud teine põlvkond ühe lapse vanemaid nimetatakse „teise põlvkonna ühe lapse vanemateks”.
Hiina naisteajakirja uuring näitas, et üle 70% noortest vanematest „sünnitavad, kuid ei kasvatavad” oma lapsi, kogu laste kasvatamise koormus langeb vanematele sugulastele. Neist 42% lastest kasvatavad peamiselt isapoolsed vanavanemad, 30% emapoolsed vanavanemad ja alla 20% oma vanemad.
Shenyangis asuva Nanningi lasteaia õpetaja Liu Limei rääkis, et hiljutisel vanemate ja laste ühisel tegevuspäeval oli 130 lapsest vähem kui 30% koos vanematega, ülejäänud olid koos vanavanematega. „Paljud päeva interaktiivsed mängud ja tegevused ei sobinud eakatele osalejatele, mistõttu üritus ei saavutanud soovitud tulemusi,” märkis õpetaja Liu. Ta usub, et noored vanemad peavad tunnistama oma asendamatut rolli laste arengus ega tohi kogu vastutust vanematele üle kanda.
Hiina noorte uurimiskeskus on läbi viinud ulatuslikud uuringud teise põlvkonna ainukeste laste isiksuse arengu kohta. Uurimisrühma juht Sun Hongyan väidab, et 70% põlvkondadevahelisest lastehooldusest nõrgendab perekonna kasvatusrolli. „Kui vanemad ei suuda enne lapse kuuendat sünnipäeva luua tihedat vanem-lapse sidet, võib see hiljem kergesti viia kaugele suhtele, mis võib põhjustada mitmesuguseid psühholoogilisi probleeme,” hoiatas Sun, kutsudes noori vanemaid üles aktiivselt osalema oma laste kasvatamises.
Ülemäärane hellitamine rikub ainukese lapse põlvkonna
„Ainukese lapse põlvkonna kasvatamise suurimaks väljakutseks on vanavanemate kalduvus oma lapselapsi ülemäära hellitada,” väidab Shenyangi noorte psühholoogilise nõustamise keskuse direktor Zhou Yongmei. Paljude eakate inimeste jaoks on lapselaste kasvatamine muutunud peamiseks emotsionaalseks tugipunktiks, mis muudab nad kalduvaks hellitavale käitumisele.„See on lapse arengule väga kahjulik, soodustades isekust, ahnust ja enese tähtsustamist ning õpetades neile juba varases eas vastutuse eest põgenemist.” Zhou Yongmei väidab, et vanemate ülemäärane kaitsmine tekitab liigset sõltuvust, mis takistab tõsiselt lapse arengut. Üks vanem, kartes, et laps võib kukkuda, keelas tal juba imikueas joosta, mille tulemusena ei oska Shenyangi kolmanda klassi õpilane siiani kiiresti kõndida.
„Lapse psühholoogia seisukohast on lapsed loomulikult kalduvad iseseisvalt avastama ja saavad sellistest kogemustest rõõmu. Lisaks soodustab ebaõnnestumistest eduni jõudmine saavutuste tunnet ja arendab vastupidavust. Me peame lastele tagasi andma lapsepõlve, mitte võtma neilt õnne õigust kaitse ettekäändel.” Zhou kutsub vanemaid üles õppima lasta lastel minna ja andma neile võimaluse kasvada oma jõupingutuste abil.