Aeg-ajalt otsid mind üles, sirutad käe minu poole. Su ootamatu ilmumine puudutab ikka veel mu südant. Kuid ma olen õppinud sinu jaoks maski kandma – ei sooja ega külma, ei soolast ega maitsetut. Ma naeran muretu naeratusega ja need odavad pisarad ei voola enam.
Alles pärast pikka aega, alles siis, kui pole enam kuhugi taganeda, mõistame, et seda, mille oleme kunagi oma kätega ära visanud, ei saa enam kunagi tagasi.
Ma usun ikka veel armastusse, aga ma ei usu enam, et see võib kesta igavesti.
Sa tuletasid mulle äkki meelde, et meie tutvuse aega saab lugeda aastates.
Olles koos sinuga selle tee läbinud, oled ka sina muutunud teeks, millest ma mööda olen läinud.
Ma tean, et unustamine on lihtne – piisab vaid pilgu kõrvale pööramisest, mõtete peatamisest, mälestuste vabastamisest, ja see hajub nagu taevas pärast ilutulestikku.
Alles siis, kui sa näed läbi kõige, mõistad, et kaotus toob suurema rahu kui omamine.
Miski pole unustamatu. Aeg kustutab su – esmalt su näo, siis su hääle, lõpuks su sõnad. Mitte praegu, aga kunagi.
Nii me hajume aja tuultes. Tagasi vaadates ei näe me jälgi meie ühisest ajast, kuigi kunagi olime nii tugevalt üksteisest kinni.
Kui nii lõpp kui ka teekond on läbi, tundub edasi viivitamine isegi enda jaoks ahne.
Sügavalt peidetud sõnad ei ole tahtlikult varjatud; lihtsalt mitte kõiki valusid ei saa valjusti välja karjuda.
Ma ei ole sind ega ennast vältinud.
Sinu jaoks olen ma ainult alla andnud, mitte kunagi unustanud.