Nelja-aastasest peale tõusin ma iga päev enne koitu.
Minu vanaema saatis mind kooli, hiilides suure koera ümber.
Ma kõndisin vaevaliselt, jalad vajusid ebaühtlaselt, silme ees tantsisid tähed.
Kui ma ärkasin ja nägin, et akna paber oli juba sinise valguse varjundiga, oli mu esimene reaktsioon hüüda: „Ma jään hiljaks!”
Kooli jõudes olin ma alati esimene, seistes ebakindlalt oma vatijopes pimedas ukseavas ja oodates, kuni väravad avanevad.
Kui hommikune õppekell helises, võtsin ma oma raamatud välja ja kukkusin kohe näoga lauale.
Ilma eranditeta.
Ärkvele tulin alles järgmise kella helina peale.
Täna kirjutas Tumo oma blogis, kui halvad olid tema Gaokao tulemused tol ajal ja kuidas ta lõpuks kaks korda Fudani ülikooli vastu võeti – üks kord soovituse ja teine kord eksami alusel.
Ta oli põnevil, et oli just kohanud kedagi, „kes oli samuti Fudani ülikoolist ja kes oli samuti saanud Gaokao matemaatikaeksamil maksimumpunktid!”
Tema blogipostituse pealkiri oli „Ma lihtsalt armastan vestelda väga intelligentsete inimestega”.
Noh, tundub, et ma olen Tu Moto nüüdsest kaotanud.
Mina ei saanud nelja-aastasest kuni ülikooli lõpetamiseni kordagi maksimumpunkte, ei jõudnud kunagi esikümnesse, ei saanud kunagi õpetajatelt kiitust ega vaadanud kunagi uhkelt ringi, kui eksamitööd tagasi anti.
Ma käisin koolis hirmust. Pärast seda, kui ma vaevu raamatupidamise eriala lõpetasin, sain tööd raadiojaamas.
Esimesel õhtul kodus seisin harjumuspäraselt mõnda aega telerit vaadates, enne kui pöördusin sisetuppa kodutööd tegema. Kui ma ümber pöörasin, jäin suu lahti ja jäin seisma – kodutööd pole?
Nii lõppesid mu esimesed kakskümmend eluaastat, mis ei olnud enam mingit tähtsust mu edasisele elule.
Selle suurim püsiv mõju oli see, et alates hetkest, kui ma selle selja taha jätsin, ei tõusnud ma enam kunagi vabatahtlikult varakult üles.